Munadepühad ja šampanja rubriigis oleme rääkinud nii munadest, muna- ja muudest pühaderoogadest, kokteilidest ja munadest ja muidugi šampanjast, sest mis oleks mistahes lugu mulligaleristi sulest ilma šampanjata?! Küll ei ole me munadepühade eel ja aegu rääkinud ülelüldse kanadest. Ega küsinud ka ajatut küsimust: „Kumb siis ikkagi oli enne, muna või kana?“. Kui mõtlesin, kellega puhuda juttu kanadest, aga kindlasti ikka ka šampanjast, siis vestluspartnerina nägin selgelt üht – armsat sõpra ja tegelikult ka kolleegi Aune Pasti, kes oma kodus juba aastaid kanu kasvatab ja nende hingeelust mõndagi jutustada teab. Aune on šampanjasõprade ringis tuntud ka kui Madam Rosé ja juba ette teada on, et 1 + 1 on 3, vähemasti on see nõnda šampanjamaailmas, sest üheks osaliseks võrrandis on alati head ja hoolivad šampanjainglid, kes mistahes šampanjasõprade kohtumisele ka omapoolsed boonuspunktid lisaks kingivad.

Aune, sina ja kanad. Kui eelmisel kevadel osteti tibusid rohkem kui pakkuda oli ja kõik oma aianurgas usinasti kanakuute ehitama ja kanu kasvatama hakkasid, siis millal sina kanadeni jõudsid ja miks?

Minu kanad on kogu aeg olnud. No kui aus olla, siis ma lihtsalt võtsin mamma kanad üle. Mammal olid kanad nagu kanad. Aga kui mina  rohkem nende eest hoolitsema hakkasin, siis nagu linnainimene ikka, kõigepealt nina raamatusse. Ja internetitellimused ja reisidelt toodud raamatud – õige pea sai kokku terve raamatukogu. Sa püha püss, missuguseid kanu maailmas olemas on! Ja nii ta läks. Kõige pöörasematel aegadel oli kanu täpselt selle piiri peal, et kanalat ei uidanud veel farmiks ristima. Paberite peal on kanad ju põllumajandusloomad. Ja 49 kana-kuke puhul oli siis umbes 18-20 eri tõugu. Muide, kanarahvas on väga äge. Nagu mullirahvaski. Kuna mul kanad on rohkem rõõmu pärast, siis on mulle oluline, et iga tõu puhul oleks ikka kukk ka. Kui valgeks läheb, kostab kiremist kaugele. Sel kevadel mitte, kanad on oma villas kinni, sest neilgi on katku oht. Seepärast ei luba ma ühtegi võõrast hetkel ka oma kanala lähedussegi.

Ligi 50 kana, seda on koduse lemmikute karja, kellel oma villagi, kohta ikka päris palju! Kas sul on ka mõni eriti lemmik, kellega alati rohkem kudrutad?

Mu lemmikud olid  Poola Valgepead, ostsin nad tibudena ja neil olid nimed Dolce ja Gabbana. Kana oli Dolce ja kukk oli Gabbana. Neile meeldis minuga kohvi juua ja nad olid sellised süleloomad.  Kahjuks said nad liiga vanaks ja läksid pilve peale.

Kõigi lemmik oli põlvekõrgune kukk Suur Peeter.  Temagi pensioneerus ja lendas pilve peale.

Kui mamma oli haige, viisin talle tuppa pisikesed bantamid, jaapanlased. Kana ja kukk ja tibud nagu portselanist. Mamma oli rõõmus ja ütles ikka hommikuti, mitu korda kukk oli kirenud. „Täna laulis kohe 36 korda!“

Praegu on mul paras vintage paar Ayam Cemaneid. 7-aastased, süsimustad, kohe  üleni süsimustad, hari ja kõik – kogu krempel. Suhteliselt haruldane tõug. Räägitakse, et neil olevat liha ka must. No ma ei tea, ma lasen oma elukad vanadusse surra või kingin ära. Need mustad on väga lahedad tegelased.

Lisaks kanadele on sinu kodus ka märkimisväärne kogus kanadega seotud atribuutikat – kausid, kruusid, muud majapidamistarbed. Sul šampanja ja kanade sõbrana kanadega šampanjapokaalid ka ikka on?

No täitsa totakas on mööda Euroopat reisides (kes ei mäleta, mida see tähendab, siis istusid autosse ja sõitsid silmapiiri poole) kunstipoodidest ja portselanipoodidest kanakausse ja taldrikuid kokku ajada. Praegu olen rahulikum. Aga jah, kohvikruusid on kevadel ikka kanadega.

Šampanja puhul on pokaali kuju nii oluline, et siin ei saa teha järeleandmisi dekoori kasuks. Kuigi mul on unistus omandada kunagi üks Lorupi poolt president Pätsile tehtud šampanjapokaal.  Lappan mööda oksjoneid, senini pole õnnestunud isegi näha, rääkimata ostmisest. Vaatamiseks on mul kaks kotkaga pokaali.

Päris kanadeta asi siiski pole. Minu pühadekingitus on Riedeli dekanter Ayam Ceman.

Vau, see on küll väga lahe! Nüüd aga otsejoones saabuvate pühade juurde. Kuidas munadepühi tähistad ja kuidas munadepühad sinu perele tulevad?

Mamma oli mul osav munade värvija ja mulle meeldis mune riidetüki seest lahti harutada, et mis muster seekord  munadel on. Täna värvin ise, aga üks tingimus on: värvin väga vähe. Ma ei oska kõvakskeedetud munadega midagi peale hakata ja tibusid ka praegu pole. Saan aru, et see on natukene nagu peopidur, aga mulle tundub, et need värvitud munad vaatavad peale pühi mulle kausist vastu: tee midagi! Eks siis tuleb maja seda rohkem dekoreerida.

Olen päris kindel, et ilma šampanjata sinu lähenevate lihavõttepühade lauda ette kujutada võimalik ei ole ja siinkohal palungi sul avada pisut kaarte: millised šampanjad lased end pikkadeks pühadeks hellitama? Mida sa šampanjat valides üldse kõige olulisemaks pead?

Kogu pere teab, et minult ei ole mõtet küsida, vastus on ikka rosé. Aga kuna ma kirjutan praegu sibullille raamatut ehk elust tohutus segasumma aias, siis mõtlesin, et mis võiks olla vahuvein mõne lillepeenra juures hetkeks hinge tõmmates. Ja sellel kevadel on need Murimäe vahuveinid. Krookuste värvimöllu kõrvale sobis ideaalselt Victoria. Lõhnab nagu kevad, maitseb nagu kevad ja on valminud siinsamas. Järelmaitse on pikk, istud, päike nina peal, krookused ümberringi ja venitad puhkepausi pisikese naudinguga.

Pühade puhul ütlesin seekord vastuseks küsimusele, mida keldrist tuua: üllata mind. Pokaalidesse suhises Veuve Cliquot 2002. Ei olnud rosé. Maitse oli taevalik. Mulle meeldib tugevalt tummine brioš vanades aastakäigu šampanjades. Ma mõtlen, kui kaua on kulunud aega, kui paljud inimesed on panustanud ja millisel paksul kultuurikihil see kõik seisab. Ma naudin vintage šampanjat samamoodi nagu muusikat, raamatuid, kunsti või lahedaid vestlusi sõpradega.

Et valmistud suuremaks testiks Eesti Sommeljeede Erakoolis, siis täiesti teemasse on küsida sinu soovitust või mitutki eesseisvateks munadepühadeks toidu ja joogi võtmes.

Oh mulle nii meeldib, et Sa seda küsid. Esimesel aastal koolis õppisin, et tuleb korraga taldrikult igat sööki sutsukene kahvli otsa ajada, suhu pista ja siis veiniga alla loputada. Sa võid ette kujutada minu sõprade üllatust, kui ma seda teha proovisin. Ilmselt ei öelnud õppejõud päris seda, mida mina kuulsin või aru sain. Minu totaalne soov (mitte soovitusJ) oleks istuda Reimsi katedraali vastas väikses šampanjapoe ette tänavale asetatud laua taga. Klaasis teadagi mis. Esimene klaas on mõni tuttav lemmik, näiteks Veuve Cliquot La Grande Dame rosé, aga edasi juba uusi asju avastama. Grower šampanjad on huvitavad, kuidagi mässumeelsed.

Jäädes oma maitsele truuks, siis on Mulligalerii valikus mitu minu lemmikut, näiteks Drappieri Rosé de Saigné, sest saigné meetodil roséd teevad väga vähesed majad.

Rose Brut Nature, sest see on nii mõnus. Puhas, hea happega, tugeva iseloomuga. Siin on koos kolm minu lemmikut: rosé, Pinot Noire ja brut nature. Bruno Paillardi Rosé Premiere Cuvée petab ära, kuigi Pinot Noirele on lisatud veidi Chardonnayd, on maitse eriliselt tugeva iseloomuga, see on šampanja, millega kinnitan ärilepinguid. Ei ole lihtsa lobisemise kaaslane.

Hetkel on külmas on Salmoni Cuvée Rosé 100% Meunier  Brut. Varasemast kogemusest  julgen soovitada, uus maitse. Meunier mari ei ole minu totaalne lemmik, aga tumedast marjast rośe on alati huvitav, pisut kapriisne või ulakas. Salmoni kerge koriandrimatse, see on lihtsalt tippklass.

Kui oleks suurem seltskond, siis oleksin külmkappi pannud roosas pudelis Cuvé Crabon Rosé. Carbon on liiga suure sisuga, et olla kaaslaseks vaid kahele. Siin pudelis on lihtsalt rõõmu mitmele.

Söök? Siin kuulen ma juba ette suurt kolinat, kui ma eksamil läbi kukun. Ma ei mõista, miks šampanja juurde sööma peab. Jah, ma olen käinud suurepärastel šampanja õhtusöökidel, nautinud neid. Aga see on etendus, ajalugu, kultuur, sõbrad, pokaalid ja pärlid. Vahel harva suudan ma ise ka sellist etendust korraldada. Ja pole üldsegi hull Dom Pérignoni kõrvale friikartuleid süüa. Ma jään siiski selle juurde, et multitaskingu ajal on šampanja täit tähelepanu nõudev meelelahutus. Ma naudin vintage šampanjat söögita. Näiteks kui on õhtu alustuseks mõni tõeline aare, siis pean vahet, enne kui lauda istun. Jah ma tean, et alusta lihtsamast. Aga õhtu lõpuks on maitsmismeel nüristunud. Kui pudelis on tõeline kunst, siis ma eelistan õhtut alustada selle nautimisest. Kõrvale vaid hea sõbra vaimukas vestlus. Või mõni auster.

Aga õhtu lõpetuseks sobib pashaga mõni tõsine vintage või näiteks Murimäe õuna-pihlaka vahuvein, mõnusalt mõrkjas ja magustoidu kõrvale muhedalt magus. Või siis šampanjaliköör.

Armas Aune, tänan sind väga mõnusa vestluse eest ja soovin sulle, sinu perele ja kõigile sinu vahvatele kanadelegi imevahvaid pühi! Ja kuigi me kohtuda sel kevadel ei saa, kõlisame loodetavasti õige pea pokaale kas siinsamas Maarjamaal või siis Reimsi katerdraali veeres poekese ees, mida oleme kordi koos külastnaud. Parimat sulle ja ikka Santé!