Mulligalerii perenaise kohtumisest oma esimese šampanjamajaga. Mina vormis lugu selle kohtumise juubeliks

Juubelid on toredad asjad. Pean õhinaga teatama, et ka minul täitus 9. mail sel aastal üks eriline juubel, mida täpselt samal päeval piisava väärikusega tähistada ei saanud (jah, need piirangud kokkusaamistele, teate küll). Kavatsen seda sündmust tähistada siiski ühe erilise kohtumise ja ülesastumisega Champagnw Drappier sulnis seltskonnas. Nimelt täitus mul 9. mail sel aastal 5 aastat esmakohtumisest mu tänase Prantsuse perega ehk perekond Drappier’i ning selle lausa lummavate šampanjade ja üdini armastusväärsete pereliikmetega. Kuidas see kõik algas ja mis sest saanud on, on küllap niigi näha mu igapäevastes tegemistes, pisut „kardinataguseid“ aga selles loos lisaks. Juubel ikkagi ja tore meenutada! Ning loodan, et teen sellega erilist heameelt ka inimesele, kes mu teekonna alguses suuresti „süüdi“ on ning kellega koos seda juubelit ühe väga toreda kokkusattumise tõttu koos ka tähistada saame. Maailmas ei ole juhuseid, kinnitab kõik järgnev päris kindlasti ja šampanjainglid on vaieldamatult olemas. Nendesse tuleb vaid uskuda. Ja muidugi iseendasse.

Minu lugu Drappier’i pere ja nende hunnitute šampanjadega algas 2016. aasta varakevadel, kui tunnustatud sommeljee Kalle Müller saatis reisiettevõtte Mainor Meelis’e ja Eesti Šampanjaklubi eestvedajatega välja reisikava kõigile šampanjahuvilistele, kes maikuus nädalakeseks Champagne’sse õppima ja lustima soovisid minna. Mina soovisin väga. Kalle renomee sommeljeena, kelle eriliseks kireks vahuveinid ja nende kuningas (või ka kuninganna, kuidas keegi soovib) šampanja, ei vajanud pikemat tutvustamist ja nii sai otsus kiiresti tehtud. Olin selleks ajaks käinud juba õige paljudes maades ja veinikeldrites, oli selgelt aeg teha teoks päris ehtsa šampanja valmistajate külastamine. Mina pidasin silmas sellist metoodilist külaskäiku koos märkmete tegemise ja ajaloo enesele talletamisega. Et selle külastuse käigus südame kaotan, ei aimanud ega haistnud ma mitte.  

Esialgses kavas Drappieri maja külastust ette nähtud ei olnud. Küll oli viide selle kohta, et algselt väljakuulutatud seitsmele majale võib tulla lisa. Ei osanud ei midagi erilist oodata ega loota, usaldasin lihtsalt elu ja toreda seltskonna vahvat vaimu. Aga üllatus ehk lisa tuli ja seda kohe reisi esimesel niinimetatud ametlikul „tööpäeval“. Oma märkmetesse olen teinud järgmise sissekande:  „Esmaspäev, 9. mai 2016, kl 14.00 –  Champagne Drappier, NM. ESIMENE!“ Sellele sissekandele järgneb othralt erinevaid kritseldusi: süda, viisnurk, „pihlakas!“ ja muu kribu-krabu – nii nagu siis nii tänaselgi päeval teen märkmeid päris oma süsteemi ja märkide abil. No süda ja viisnurk väga tõlkimist ei vajagi, kõik arusaadav!

Ega ma tol kevadel veel päris täpselt teadnud, mis mind ootab või mille poolest erineb üks  šampanjamaja niinimetatud tavalisetest veinimajadest, kus olin varasemalt käinud. Lõuna-Aafrikas, Itaalias, Hispaanias, aga ka Gruusias ja Moldovas. Kujutasin enim ette sarnasust Luksemburgis nähtud cremant’i ehk samuti traditsioonilisel meetodil vahuveine valmistavate tootjate keldritega ning teadsin, et iga majatuur seal lõpeb toreda degusteerimisega. Et mind ootab minu uus lemmik, ei osanud ma iial ette näha. Aga lemmikuks Drappier sai ning siin on põhjuseid rohkem kui üks.

Drappieri maja puhul on tegemist ajaloolise pereettevõttega (erinevalt paljudest teistest, mis on kas pärijate puudumisel või mistahes muul põhjusel rännanud väljapoole suguvõsa või müüdud suurtele ettevõtetele; tõsi, mõni neist ka tänaseks tagasi ostetud ehk vahetanud omanikke õige mitu korda). Suguvõsa ajalugu ulatub aastasse 1604, mil sündis Remy Drappier, kellest sai Reimsi piirkonnas tuntud riidekaupmees. Algselt oligi Reims tuntud just oma riidekaubanduse ja -kaupmeeste poolest, alles hiljem lisandus veinikaubandus ning Reimsist ja selle ümbrusest on saanud tänaseks paljude šampanjamajade ja kohaliku elu keskus. Remy Drappieri lapselaps Nicolas oli näiteks tuntud kui Louis XIV piirkonnaprokurör. 1808. aastal kolis perekond Urville’i. Samal aastal asutati seal ka veiniistandus ning šampanjamaja. Täna omab Drappier perekond ligi 60 hektarit viinapuupõlde oma kodukülas Urville’s, lisaks rendivad nad pea sama palju põlde ning ostavad viinamarju veel samas Aube’i piirkonnas, mis teeb neist Lõuna-Champagne’i suurima ja tuntuima tootja. Mõned põllud on neil aga ka üleval pool Champagne’s, kus kasvavad Grand Cru põldudel nende Chardonnay viinapuud.

Osa maja veinikeldritest asuvad Reimsis, kuid pere kodu, peamised keldrid ja peamised istandused paiknevad Aube’s ning lubjakivirikka pinnasega Urville’s. Nendel päikesele avatud vaatega nõlvadel kasvab Pinot Noir, maja signatuurmari, väga aromaatseks ja puuviljaseks. Kasvatatakse ka vanu arhailisi viinamarjasorte Petit Meslier’i, Blanc Vrai (aka Pinot Blanc) ning haruldast Arban(n)e’i. Ja ka Fromenteu’d (aka Pinot Gris), millest maja noorim veinimeister Hugo Drappier on välja võlunud sellised šampanjad, et paneb ka kuiva suu sirinal vett jooksma. Just vanade viinamarjasortide kasvatamine ja ka kasutamine erinevates cuvee’des on üks, mis mind selle maja juures eriliselt võlus ja jätkuvalt vaimustab. Tasub teada sedagi, et kuni Teise Maailmasõjani kasvatati piirkonnas hoopis Gamay viinamarja (purpurpunane mari, täna peamiselt tuntud Beajoulais’ piirkonnas). Maja tegevjuhi Michel Drappier’i vanaisa Georges Collot otseseks teeneks võib pidada Gamay asendamist piirkonnas Pinot Noir’ga. Ja kuigi meest peeti väga kapriisse Pinot Noir marja kasvatamispüüete tõttu Lõuna-Champagne’i aladel algul napakaks, pälvis ta hiljem Isa Pinot (Pére Pinot) austusväärse nime. Täna kannab sama nime ka maja üks eriti elitaarsetest ja üliväikese toodangumahuga šampanjadest.

Paljude grande marque (lihtsalt öeldes suured tunnustatud majad) snoobide arvates ei peaks Aube Lõuna-Champagne’s üldse šampanja apellatsiooni ehk šampnajatootmise ameltiku piirkonna alla kuuluma. Kuid Drappier’i maja on ilmselt eredaim näide sellest, kuidas olla maailma 30’e juhtiva šampanjamaja nimistus, viimati Drinks International’i poolt taas nimetaud kui üks top 30 „Most Admired Champagnes“ in 2021““ ka siis, kui kõik su põllud mitte Grand Cru või Premiére Cru tähist (kaks kõige väärtuslikumat ja kõrgelt hinnatumat) ei oma. Tohutu töö, ajalugu ja traditsioonid, kogemused, andumus, jäärapäisus, andekus, aga ka julgus eksida – see on see, mis tegelikkuses ühest šampanjast väärika joogi teeb. Muidugi, põllud ja viinamarjad, päikesevaade ja kalle ja kogu terroir – see kõik on samuti tähtis. Aga kirg ja sügav armastus ning hool ennnekõike. Ja seda on selles majas tunda igal sammul. Ka sel 9. juuni pealelõnal 2016, kui mu jalad mind esamkordselt üle Drappier’ maja läve viisid, tundsin osa sellest kõigest. Hiljem kahtlesin, et kas see sai ikka olla nii, et kohe eismene maja ja nii väga meeldis. Aga iga hilisem kohtumine ja külaskäigud kinnitasid esimaseid tundeid ja kinnistasid ka arusaama väärtustest, mida see perekond maailmaga jagab.

Drapper’i looduslik lähenemine viinamarjakasvatusele ja veinivalmistamisele on, võib öelda, lausa legendaarsed. Nad ise kirjeldavad oma stiili kui ülimalt loomulikku. Põldude hooldamine ja  kündmine käivad võimalikult looduslikul moel, ka hobustega, kus võimalik (muide, pere kõige kuulsam hobune kannab kena nime Aster, puhta nagu eestlane, kuigi on tegelikkuses puhastverd Ardenni hobu), viinapuuridade vahel kasvab muru, viinapuurivi otsas toretseb roosipõõsas (roosidele meeldib üldjuhul viinapuudega sarnane pinnas, nad on väga tundlikud ning seega head märguandjad võimalikest haigustest või kahjuritest, mis viinapuidki rünnata võivad, samuti lisavad nad aedadele lihtsalt ilu ning meelitavad enese õitega tolmeldavaid mesilasi ja muid putukaid), viinapuude väetamisel kasutatakse vaid orgaanilist väetist. Enamik selle maja elektrist tuleb päikesepaneelidest – ka see on teadlik võimalikult roheline ja jätkusuutlik lähenemine. Michel Drappier on pälvinud muuseas ka Aasta rohelise inimese tiitli ja majas räägitakse sellest suurima uhkusega.

Veinidele lisatav väävlikogus on üliväike või puudub üldse (sans soufre). Ka dosage ehk suhkru lisamine on nii vähene kui võimalik (kuni zero dosage’ni). 2008. aastal tuli Drappier välja šampanjaga Pinot Noir Sans Soufre, kuhu polnudki väävlit lisatud. Samas muutis see kogu stiili (eelduslikult) oksüdatiivsemaks ja veini eluea ehk tarbimisakna lühemaks. Hilisemad katsetud on näidanud, et kannatavad ka need šampanjad pikemat säilitamist ja küllalt edukalt. Muidugi valmivad majas ka veinid, mille säilivusaega võib mõõta aastakümnetes. Ainuüksi maja signatuurmari Pinot Noir annab selleks head eeldused. Nende tootekaardilt võib tänagi leida Carte d’Or Brut (mis on maja visiitkaart aastast 1952) aastakäigu numbritega 1979 ja 1976, isegi 1959. Rääkimata Grande Sendrée’dest, maja aust ja uhkusest, ühe aia šampanjast, nii valgest kui rosée’st, mis on majale toonud vast enim kuulsust lisaks Brut Nature Zereo Dosage’le, mida majas kohapeal ja seda esindavate šampanjakaupmeeste portfellis saadaval ja maitsevad imehead. Viimati turule jõudnud Grande Sendrée 2010 ja selle „sõsar“ 2010 Rosé on öeldu ilmekad näited.

Kui jutt juba roosadele läks, siis 1968. aastal tuli Micheline Drappierile (Andre Drappier’i ehk Papa Andrée abikaasale) mõte tutvustada maailmale ka Drappieri maja rose’d, mida varem ei olnud valmistatud, ning maja asus tootma 100% punasest Pinot Noir’st valmistatud roosat šampanjat. Saignée ehk nõrutamise meetodil (nimetatud ka kui veritsemise meetod), mitte segamise meetodil, mida maja viljeleb tänaseks kõigi oma roosade šampanjade valmistamisel. Esimesed pudelid villiti läbipaistvatesse klaaspudelitesse, täna aga väga tumedatesse, pea 99% ultravieletkiirgust tagasi tõrjuvatesse pudelitesse, mis on samuti Drappier’i maja justkui signatuur. Roosad ses majas on aga minu erilised lemmikud, sest meie sünniaastad ehk saamisloo algus kattuvad (1968), lisaks on neis kõigis nii iseloomulik pihlakaaroom ja kerge või ka tugevam maitse, mida pean suure pihlapuu all vanaema hoovis kasvanuna ka emotsionaalselt kalliks. „Did you find your pihlakas?“, küsivad Drappier’id minult, kui maitseme ja hindame täna ühistel degustatsiooonidel uusi roseesid. Venitan mõnelgi korral teadlikult vastusega, et ka omalt poolt veidi pinget kruvida. Muidugi on see minu nii armastatud pihlakas seal alati olemas! Ja mu meel heldib igal korral aina enam ja enam.

Mis mind aga eriti helidma paneb, on see, kuidas maja vanim liige, Andrée Drappier, Papa Andrée, vaatamata oma kõrgele eale (93) igal hommikul ikka veinimajja tuleb ja seal paar tundigi veeta püüab elades noorematega samas rütmis ja saades osa sellest, milline on Drappier šampnajamaja tänapäev. Hetked, kui ta võtab su oma vesihallide silmadega luupi, on aga omaette toredad. Tihti näeb neis ikka veel kavala härrasmehe silmasädet ja väikest krutskit. Oh, Andrée, mul on nii piinlik vaid, et ma ei ole võimeline rääkima sinuga sinu emakeeles. Ja paarist viisakuslausest või väikeseest jutust on paraku liiga vähe. Hoian sulle ja endale pöialt, et jõuan ehk veel piisaval tlisa õppida ja saame koos harjutada. Õnneks on šampnaja keel universaalne ning meie armsad hetked selle seltsis kõik kulda väärt.

Emotsionaalseks muudab mu vaieldamatult ka see, et olen hoidnud oma kätel ka täitsa uut tutikat Andrée Drappier’i ja näinud, kuidas see pisike poisiklutt eestikeelset jutuvada kuulates nii silmade kui titesuuga mõnusasti naeratab. Uhke vanaisa Micheli kommetaari kohaselt on eesti keel ilus ja laulev ning paneb kuulatama. Mina aga saan kunagi ütelda sellele küllap tulevasele veinimeistrile, kuis siis muidu, et ma mitte lithsalt ei tea teda, vaid olen hoidnud teda ka süles siis, kui ta veel püksi pissis.

Ja siis kogu see tore kolmik, tänase juhtiva veinimeistri ja maailma kõige šarmantsema šampanjavalmistaja Michel Drappieri lapsed – kaks poega ja tütar. Hugo, minu vaieldamatu lemmik, nii tagasihoidlik, aga väga selgesti aimatavalt ülimalt edasipüüdlik ja visa – sellest mehest te veel kuulete. Tal on veinimestri soojad käed ja tema looming on ilus. Võib vaid oletada, millised kaunidused selle mehe käte vahelt kord tulevad ja usaldada end nende ootuste voogu.

Südames on kõike seda kirjutades väga eriline tunne. Soe ja siiras ja hea. Kui loo alguses nimetasin esimest sissekannet Drappier majast oma märkimikus, siis siit tuleb ka viimane, mille tol korral tegin. „Ja vanaisa ütles, et pudel šampanjat päevas hoiab naised noorena. Ju ta teab.” No on selge, et täpselt nii see ongi ja minu armastus ja lugupidamine nii tema kui terve maja vastu hiigla suur.

Ah jaa, viimased tähelepanuavaldused majale rahvusvaheliste ekspertide sulest on aga järgmised:

Jancis Robinson Blog – Tim Hall – Drappier Trop M’en Faut – Best Champagne New Wave 2019

Wine Spectator 2019 – Grande Sendrée 2009 93/100 – Magnum Millésime Exception 2008 94/100

Wine Spectator – Grande Sendrée 2008 – Critics Choice Award 2017

Wine Enthusiast – Grande Sendrée 2008 94/100 – Quattuor Blanc de Quatre Blancs 92/100

Alates jaanuarist 2016 on Drappier šampanjamaja esimene ametlikult tunnustatud šampanjamaja, kes on viinud oma süsinikuemissiooni nullini ehk rohelise jalajäljeni järeltulevatele põlvedele. Aastal 2017 nimetati Michel Drappier Drinks Business’i poolt aasta roheliseks inimeseks (Green personality of the year 2017). Aastal 2018 sai šampanjamaja piirkonna jätksuutliku tootja auhinna – Trophées Champenois 2018 – DRAPPIER – Sustainable House Trophy ning veel aasta hiljem, aastal 2019 Pariisis, mastaapse innovatisoonipreemia – Prix de l’Innnovation 2019.

Ma ei tea, miks õnn arumuda just sellisesse majja minu hinge potsatas, oleks võinud ju valida kelle iganes, aga nii see juhtus ning minu rõõm ja austus on nii elu kui šampanjainglite vastu ainuüksi seda lugu meenutades piiritu.

Mis aga puutub nüüd mu isikliku „töö“juubeli tähistamisse 28. mail, siis nagu öeldud, maailmas juhuseid ei ole. Planeerinud Champagne Drappier tutvustust mu heaks kursuseõeks sommeljeede ereakoolist ja mõnusaks reisikaaslaseks oleva Merit Berzini restoranis Fellin Viljandis, küsis ta ühel kenal päeval, et mis ma arvan, kui üritusel lööks kaasa sommeljee, meie hea õppejõud ja DJ Kalle Müller. Mul pidid lugemisprillid ninalt kukkuma, kui seda sõnumit nägin. Jaa, muidugi jaa, oli mu kiire vastus. You made my day, hõikasin rõõmuga eetrisse ning ootan nüüd kannatamatult kohtumist, millega tähistada nii olulist juubelit – 5 aastat Drappier’e minu elus. Ja Kalle, pane aga plaadid ja vaim valmis, me veel rokime!