Alustame sellest, et šampanja puhul on tegemist vahuveiniga, tõsi – kvaliteetvahuveiniga, ning selle puhul nimetuse vahuvein kasutamine on igati kohane. Küll ei ole kohane kasutada sõna šampus, mis läks Eestis 1930. aastatel üliõpilaskorporatsioonidest ja veidi uhkeldavatest ehtsat Prantsuse vahuveini igatsevatest korporantidest liikvele ning mida ehtsa šampanja või ka muu vahuveini puhul prantsuskeelsest lühendist champ tuletatuna tarvitama hakati. Tegemist on niisiis juba enne nõukogudeaegset sovetskoje šampanskojet kasutatud sõnaga. Nõukogude aeg lisas siinsesse keelekultuuri paraku oma osa.

Eesti Keele Instituudi nõuanne on kirjakeeles kasutada sõna „šampanja“, argikeeles võib instituudi nägemuses kasutada ka sõna „šampus“. Ent kas on hea mõte, kui meil on oma emakeeles kasutada kena sõna šampanja, kasutada sõna šampus, mis ainuüksi oma rohmakalt kõlalt ei anna välja ei selle kuningliku joogi mõõtu ega tegelikku olemust? Elegantsist rääkimata. Leian, et mitte ning soovitan ja lausa palun kõigil, kes räägivad Prantsusmaal Champagne’i piirkonnas (ja ainult seal) valmistatud vahuveinide kuningast, sillerdavalt kaunist joogist, imelisest nestest, mis paitab meeli ning kirgastab kujutelmi, kasutada kaunikõlalist sõna „šampanja“. See on nagu „Tere hommikust!“ selle asemel, et lihtsalt tšau hõigata. Või „Imelist ööd, armas!“, selle asemel, et pakaa või midagi veel veidramat öelda. Mõistate vahet? Muidugi! Šampanjas on klassi, olgu siis seda ka meie kõnepruugis!